Galerii ⟩ Haruldus: looduspiltnik nautis metsas linnukontserti tülikate sääskedeta

Eelkõige istuvad sellele partlasele näiteks oksakohtadesse tekkinud suurema avaga õõnsused või musträhni vana kinnisvara, mis samuti küllalt suure avausega puudes, mis asuvad pisut hõredamas metsanurgas või lagedama ala serval. Veekogu, kus sõtkad pulmi peavad ja kuhu sõtkamamma hiljem pojad suunab, võib, aga ei pea lähedal asuma. Poegi võib ta pesapuu juurest isegi mitu kilomeetrit sobiliku veeväljani juhatada.

Püüdsin käigu pealt meelde tuletada neid musträhnide territooriume, kus võiks vanu õõnsusi olla lademetes. Nii ma selliseid puid otsisin ja kuigi võiks arvata, et jämedaid ja parajate õõnsustega puid on kogu maa ja ilm täis, siis kahjuks see nii pole. Ühel päeval kogunes kilomeetreid üle paarikümne ning kõik kontrollitud puud olid näiliselt kas tühjad või askeldasid nende ümber hoopiski rasvatihased.

Vahepeal, teel koju lubasin endale jõudehetke lamaval sanglepal. Pikalt ma üksinda istuda ei saanud, sest küllalt kähku ilmus mu vaatevälja pisike käblik. Tatsas kuusejuurel, siis aga vudis mööda istumisaluseks olnud sanglepatüve mulle lähemale, et siis mõni meeter enne mind hooga kõdunevatele kuuseokstele lennata. Käblikuhärra kaotas minu vastu mõne aja pärast huvi ja asus eri lamapuudel territooriumi kuulutama.

Seda kontserti nautides tundsin, et midagi oleks otsekui puudu. Sääsed!

Käbliku vali trillerdus on pea igal käigul kõrvu kandunud, kuid ma pole tänavu saanud seda nii pikalt ja segamatult kuulata kui seekord. Seda kontserti nautides tundsin, et midagi oleks otsekui puudu. Sääsed! Tänu võimutsenud jahedusele ja alatasa kimbutanud lumekruubisadudele polnud neid tülikaid vereimejaid. Midagigi head neil kehva ilmaga kevadpäevadel. Praegusel ajal olnuks niiske metsatukk neist pinisejatest suisa pungil ja nõnda rahulikult ma seda kõike küll nautida ei oleks saanud.

Kõrgel sangleppade latvades askeldasid pesaehituse kallal aga hoburästad. Väga tavapäraseks elupaigaks ma seda kohta ei pidanud. Enamasti eelistavad hoburästad vanemaid hõredamaid männikuid ja männisegametsi. Mõnisada meetrit eemal kössitas aga üks teine hoburästas juba pesal ja päris õiges pesametsas: hõredapoolses männi-kuuse-segametsas. Hoburästad on küllaltki varajased pesitsejad ja pojad võivad neil laia maailma asuda juba mai keskpaigaski. Kui need vanade metsade linnud söandavad, võtavad nad sarnaselt teiste rästastega suvel ette teisegi kurna.

Märkamatult oli see pikem retkepäev jõudnud lõpusirgele. Veel viimasest metsatukast läbi tulles, püüdes hämaruses mitte silmi välja torgata, kuulsin aga üht väga vaikset, kuid sügavat kakuhäält. Kuulsin sellist häält esimest korda ega osanud kohe kellelegi konkreetsele seda omistada. Välistasin rea eri kakke muu hulgas nii, et selles metsas polnud ühtegi pealt avatud puutüügast või suuremat õõnsusega puud, kuhu näiteks händkakk mahtunuks.

Praegusel ajal olnuks see niiske metsatukk neist pinisejatest suisa pungil ja nõnda rahulikult ma seda kõike küll nautida ei oleks saanud.

Järgmisel päeval, teel puuõõnsusi otsima, tatsasin taas sellest tukast läbi ja mulle meenus ühtäkki, et selles seisis üks vana, aastaid kasutuseta olnud kanakullipesa. Et see oli täpselt mu teel, viskasin sellele pilgu – tühjus. Pesast poolesaja meetri kaugusele jõudnud, kiikasin üle õla ja õhtuse huikaja mõistatus lahenes: pesaservalt paistis püstine saba. See kuuluski rahvakeeli saba- ehk händkakule. Kuigi tavapäraselt leiab neid poegi kasvatamas õõnsustes või tüügastes, võivad nad aeg-ajalt pesitseda ka teiste lindude vanades risupesades, kui sobivaid puuõõnsusi pole või on need mõneks aastaks vaja parasiitide tõttu kasutamata jätta. Jätsin kaku rahus pesale hauduma ja loodetavasti manguvad seal nädalate pärast toitu puhevil händkakutibud.

Mitmenda õhtu lõpuks õnnestus mul tõenäoliselt leida ka otsitu. Ühe metsa serval kõrgus väärikas haavatüügas, mille vanalt musträhni pesasuudmelt paistsid tuules lainetavad udusuled. Sõtkas soojustab nimelt pesa enda udusulgedega ja eks mõni neist lähe ka sealt rändama. Heledaid udusulgi jagus tüüka külgedelegi ja kuigi perenaist ennast mul ei õnnestunud tol õhtul näha, oli ta tõenäoliselt seal olemas. Selleks, et pesasuudmele ilmuvat sõtkamammit näha, peaks pikalt ootama, et ta haudumise vahele väikese söögiretke lubaks. Ehk õnnestub see lähinädalatel.