:format(webp)/nginx/o/2022/06/30/14661997t1hb6a3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/22/16862022t1h4081.jpg)
Kui rääkida ükskõik kus ja kellele, et 40 000 elanikuga väikelinnas nimega Pärnu on sümfooniaorkester, sunnib juba see fakt kuulajat suuri silmi tegema. Kui lisada, et nimetatud orkester lõpetas oma 31. hooaja ja tegi seda linna kontserdimaja suures, 1000kohalises saalis täismajale, ei piisa enam suurtest silmadest, vaid nõutakse lisainfot sündmuse tõsiseltvõetavuse kohta.
Mainitud kontsert 13. mail Pärnu kontserdimajas ei olnud ooperi- ega operetigala. Populaarne filmimuusika- ega muusikalide kontsert samuti mitte. See oli tavapärane ja traditsioonilise – ütleks isegi, et standardse – kavaga sümfooniakontsert. Te veendute selles, kui sellega tutvute.
Laval oli pisut suurendatud koosseisuga orkester ja esiettekandele tuli Eesti helilooja Madli-Marje Gildemanni (1994) "Hommage to Eduard Tubin" (2025); Jean Sibeliuse viiulikontsert (1904) ja Eduard Tubina sümfoonia nr 7, ETW 7 (1958).
/nginx/o/2025/05/22/16862024t1h001f.jpg)
Gildemanni "Hommage" on kirjutatud spetsiaalselt seda kontserti silmas pidades ja just Tubina 7. sümfooniaga sidet otsides. Autor on öelnud, et tema enda ja Tubina motiivide vahel on tunda teatavat võitlust, kuid lõpptulemusena on selgelt tajutav äratundmisrõõm keset tundmatuseni moondunud motiive ja muusikalisi ideid.
Naaberriigi Soome tunnus on teatavasti Sibelius ja tema üks enimmängitud teoseid on tema ainus instrumentaalkontsert – viiulikontsert d-moll, op 47. Teose esitas meie kõigi aegade tippviiuldaja Hans Christian Aavik ja küllap on see fakt kontserdi publikumenu üks olulisemaid põhjusi.
/nginx/o/2025/05/22/16862025t1h0cd3.jpg)
Tuleval kuul 27aastaseks saav viiulikunstnik on oma rahvusvahelise karjääri jalamil, aga selle trajektoor näitab vähemalt 90kraadist tõusunurka, ja meie publik on seda tajunud. Tõestuseks piisab, kui meelde tuletada, et Aaviku soolokontserdile Pärnus ei olnud võimalik pääseda ja sama kavaga kontserdile Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis (500 kohta) oli publikut lavalegi paigutatud. Aga ikkagi leidus neid, kes jäid ukse taha.
Autor on öelnud, et tema enda ja Tubina motiivide vahel on tunda teatavat võitlust, kuid lõpptulemusena on selgelt tajutav äratundmisrõõm keset tundmatuseni moondunud motiive ja muusikalisi ideid.
Sel silmapaistval noormehel seisab tänavu aga ees debüüt maailma kõige ihaldatumas saalis New Yorgi Carnegie Hallis, kus ta lavapartner on ei keegi muu kui selle maailma tippviiuldaja Midori (Midori Gotō). Meie noormees teeb ajalugu ja Pärnu kontsert näitas, et ta absoluutselt väärib seda.
Ilmtingimata on siin tarvis lisada, et Pärnu linnaorkester oli solistile vaieldamatult võrdne partner ja siin oli muidugi otsustav osa orkestri peadirigendil Henri Christofer Aavikul. Selline "topelt-Aavik" tõstis kontserdi üldtoonuse lakke, aga seda jätkus ka pärast vaheaega Eduard Tubina 7. sümfoonia suurepärasele esitusele. See sümfoonia püstitab esitajatele päris kõrgeid barjääre, kuna kasutab teoses ka dodekafooniast pärit intonatsioone ja kompositsioonitehnikat. Henri Christofer Aaviku juhatusel oli teose esitus kõrgetasemeline saavutus ning publik nautis ja kviteeris kogu kontserti tormilise aplausiga.
/nginx/o/2025/05/22/16862023t1h4f58.jpg)
Pärnu linnaorkestri 31. hooaeg sai väärikalt lõpetatud, aga ees ootab veel Euroopa tippfestivalide hulka arvatud ja Arvo Pärdile pühendatud tänavune Pärnu muusikafestival, kus linnaorkestril on ees kaks väga vastutusrikast kontserti.
Kokkuvõtteks on mul kultuuriministeeriumile, Pärnu linnavalitsusele ja kõigile, kes tunnevad kohustust või missiooni panustada Eesti muusikakultuuri arengusse-õitsengusse, öelda, mida vanasõnagi ütleb: väeta seda kapsast, mis kasvab. Pärnu linnaorkester on see kapsas – see on fakt.